TARTU MAARJA KOOLI

KÄSITÖÖKOOLI ÕPPEKAVA

 

 

1.ÜLDOSA

 

1.1. Õpetuse eesmärgid

 

Käsitöökool on loodud mõõduka, raske ja sügava intellektipuudega noortele, kelle õppeaega on pikendatud vastavalt individuaalsele arengukavale, mis koostatakse koostöös lastevanemate ja õpetajate vahel. Koolis õpivad seega õpilased, kes on 9. aastat õppinud ravipedagoogilises või toimetulekukoolis ja soovivad oma õpinguid käsitöö alal jätkata. Käsitöökooli õppeaeg on kuni 3. aastat.

 

Lähtudes Tartu Maarja Kooli arengukavast on õpetuse eesmärk tagada, toetada ning soodustada noorte võimalusi, toime tulla eluaegse õppimisega, aktiivse sotsiaaleluga ja jõukohase, talle elusisu andva tööga. Käsitöökoolis jätkatakse süvendatult põhikoolis omandatud käeliste oskuste edasiarendamist ja valmistatakse noori sellega ette talle sobivaks iseseisvaks eluks ja võimetekohaseks kutsetööks.

 

Peale kooli lõpetamist saavad noored abilistena ning võimaluse korral ka iseseisvalt töötada erinevatel käsitööaladel Kiidjärvele loodavas Maarja Külas või mõnes teises sarnases kohas.

 

Samuti oleks võimalus töötada ettevõtete juures, kellega on sõlmitud vastav koostöö kokkulepe ning loodud vastavad võimalused. Kooli õpilase ja tulevase tööandja vahel luuakse juba õppimise ajal tihe kontakt, ning tulevases töökohas sooritab õpilane oma õppepraktikad.

 

Kolmas võimalus oleks töötada Maarja Kooli juurde loodavas  vaimupuudega noortele loodud Tugi(päeva)keskuses, või näiteks vastavas käsitööpoes ja kohvikus. Ka sellisel juhul, kui kooli lõpetajale ei õnnestu koheselt leida kindlat töökohta, annab õppekava läbimine talle kindlust igapäevastes praktilistes toimingutes ning kollektiivis suhtlemisel. Individuaalse lähenemise kaudu on tagatud iga õpilase mitmekülgne areng.

 

 

1.2. Kooli sisseastumisel nõutavad oskused

 

Vajalik on õpilase enda soov ning lapsevanema nõusolek ja kirjalik kinnitus, ravipedagoogilise või toimetulekukooli 9. klassi lõputunnistus, mis tagab et õpilasel on juba kujunenud õppimise ja töö valmidus, samuti valmidus suhelda juhendajatega. Vajalikud on ka elementaarsed eneseteenindus ning käelised oskused. Kooli juurde moodustatakse vastuvõtukomision, kes on pädev andma hinnangu kooli kolleegiumile tulevase õpilase sobivuse kohta

 

 

1.3.          Õppevorm

 

Õppetöö toimub eesti keeles päevases õppevormis.

 

1.4. Õppekava struktuur ja maht

 

Õppeainete loetelu ja maht aastas:              1400 õppetundi aastas

 

Peaained         kokku                                      300 t

                        emakeel                                               80 t

                        matemaatika/geomeetria            70 t

                        olustikuõpetus                                 150 t

 

Kunstiained .              kokku                          300 t

                        muusikalised kunstid                 90 t

                        plastilised kunstid                       75 t

                        kehaline kasvatus                        75 t

                        eetika (suhtluskunst)                  60 t

 

Käsitööained              kokku                          600 t

                        paberitöö                                  88 t*

                        küünlatöö                                 36 t*

                        puutöö                                       80 t*

                        savitöö                                       80 t*

                        käsitöö                                       48 t*

                        kudumine                                  80 t*

                        kodundus                                  80 t*

                        aiandus                                      48 t*

                        metallitöö                                  60 t*

 

* - keskmine jaotus ühe aasta peale esimel ja teisel õppeaastal. Täpne graafik moodustub individuaalse õppekava alusel. Üldjuhul toimub teise aasta lõpuosas ja kolmandal õppeaastal suundamine ühte- või kahte töökotta, nn. spetsialiseerumine vastavalt võimetele ja individuaalsele soovile.

 

Projektid ja praktika     kokku                          200 t** 

** - aastas on 5 nädalad projektide - või praktika jaoks

 

Lisatunnid (viipekeel, individuaaltunnid, teraapia jt.) toimuvad individuaalseõppekava alusel ja vajadusel mõne teise tunni ajal.

 

1.4.1. Õppetöö päevagraafik

(mitu tundi mis ainet ja kuidas see rakendub nädala ja päevaplaanis)

 

Päevakava                                                                          Nädala maht

                                                                                                 40 tundi

08.00   Saabumine

09.00   Ühine algus, peaainetund ja kirjalik töö              10 t                 

11.00   1. käsitöötund                                                                 10 t

12.30   Lõuna

13.00   Kunstiaine                                                                        10 t

14.00   2. käsitöötund                                                                10 t

 

Märkused:

 Ühe veerandi jooksul on üks õpilane kahes töökojas (esimine enne lõunat, teine pärast lõunat).

 Paberitöö toimub kaks korda nädalas käsitöö-, küünlatöö- või aiandusega paralleelselt.

 Kunstiained, kehaline kasvatus ja eetikatunnid on üldjuhul jaotud nädala päevadesse.

 

1.4.1. Käsitöökooli sisu (õppeained)

         ja maht (tunnid) õppeaastas

 

Emakeel (80)


 

 
                                

Matemaatika/geomeetria(70)                                          

Olustikuõpetus (150)                                                 

Muusikalised kunstid (90)                                                             

Kehaline kasvatus (75) 

Plastilised kunstid (75)                                                                   Eetika (suhtluskunst) (60)

Paberitöö (88)                                                                            

Käsitöö (48)

Küünlatöö (36)                                                                               Kangakudumine (80)


 
  Puutöö (80)                                                                                         Kodundus (80)

Savitöö (80)                                                                                

Aiandus (48)

Metallitöö (60)

 

Kokku 1200 tundi + 200 tundi praktikat = 1400 õppetundi aastas.

 

 

 

1.5. Hindamise eesmärk, põhimõtted ja kriteeriumid

 

Õpilaste hindamine toimub nagu põhikooliski individuaalses õppekavas püstitatud eesmärkide saavutamisest lähtudes. Õpitulemusi hindavad nii põhi kui ka üldainete õpetajad. Õppeaasta lõpul toimub õpetajate ühistööna arvestuslik hindamine, mis on aluseks ka aastatunnistuse väljaandmisele. Õpilast  hinnatakse sõnaliselt, kirjeldades tema  tööoskusi ning õpioskusi. Märgitakse ka ära kas õpilane tuleb toime hästi, tuleb toime või tuleb toime abiga. Kui õpilane vajab tegevuse sooritamisel abi kirjeldatakse selle olemust :

.meeldetuletus, sõnaline abi ; tegutsemine näidise, eeskuju järgi; koostegemine

 

 

1.6. Lõpetamise kord

 

Käsitöökooli (3 x 1400 õppetundi aastas) individuaalse õppeplaani läbimisel antakse õpilasele üldhinnang, mis märgitakse lõputunnistusele. Tunnistuses kajastub millis(t)ele eriala(de)le õpilane spetsialiseerus ja kuidas ta vastava(te) käsitööala(de)ga toime tuleb ning millised oskused ta konkreetselt sellel alal on omandanud, samuti millised praktikad ta on läbinud väljaspool kooli. Õpilane esitab ka lõputöö selles käsitööaines (ainetes), millele ta spetsialiseerus.

 

 

1.7. Õppebaasi iseloomustus

 

Esimesel aastal alustatakse tööd klassikorpuse ruumides. Käsitööks on vastavalt sisustatud kodunduse ja kangakudumise klassid. Puutööruum on vana koolihoone keldris. Savitööks on  ajutiselt sisustatud ruum ja savikeder savinõude valmistamiseks. Üldainete tunnid jätkuvad klassiruumides. On alustatud projekteerimist ja lähiaastatel ehitatakse välja endisest tõllakuurist (mis on klassikorpusega ühendatud ühtseks terviklikuks hooneks) spetsiaalsed käsitöökojad, kus jätkub õppetegevus, kui käsitöökool on kujunenud 3-klassiliseks.

 

1.8. Pedagoogiline personal

 

Tööd jätkavad pedagoogid, kes õpetasid ka 9. klassis. Lisandub aianduse ja käsitöö õpetaja. On olemas vastavate õpetajate nõusolek.

 

2.     KÄSITÖÖKOOLI SISU

 

Õppeainete kirjeldus (ainekavad)

 

1. Käsitöö (õmblemine, viltimine, tikkimine, punumine, kudumine, heegeldamine, kangaste kujundamine)

2. Savitöö (tarbekunst - voolimine, keraamika)

3. Kangakudumine

4. Puutöö (erinevate esemete valmistamine puidust)

5. Kodundus (toiduvalmistamine, majapidamistööd)

6. Paperitöö (vihikute valmistamine)

7. Küünalde valmistamine

8. Aiandus

9. Metallitöö

 

 

2.1. Käsitöö

 

Käsitöö jaotub paljudeks erinevateks tegevusteks, kuid ühiseks nimetajaks on tegelemine tekstiilimaterjalidega (villa, lõnga, nööri ja riidega). Käsitöökooli esimestel aastatel püütakse kõikidest neist ülevaade anda, asju ise tehes. Kui selgub, et tulevane töö võikski olla just nimelt mingi käsitöö alalõik, tegeletakse sellega kooli viimasel aastal süvendatult.

Käsitöös valmistatakse esemeid nii, et õpilane saab aru, millist ülesannet tehtav asi täitma hakkab. Näiteks kududes salli, on oluline seda ka kaela proovida, lillehoidja punumisel on juba teada sobiv koht, kuhu see hiljem üles pannakse. Samuti saab õpetaja  esialgu arvestada, milline töö on õpilase arenguks eriliselt vajalik, nt. arendavad kudumine, käsitsi õmblemine ja heegeldamine eriliselt kontsentratsioonivõimet ja käte omavahelist koostööd, värvirõõmus kangaste kujundamine  ja viltimine aga ergutab fantaasiat elavamaks ning ka tööprotsess arendab sujuvust.  Selgub samuti, milline töö peaks teisele eelnema, näiteks kas nööriga punumine võiks olla heaks eelduseks peenemale, nõelaga õmblustööle .

 

2.1.1.      Õmblemises

õpitakse tundma erinevaid kangaid ja valima, milline on vastava töö jaoks kõige sobivam. Õpitakse tegema käsitsi lihtsamaid õmbluspisteid, neid saab rakendada riiete parandamisel, nööbi õmblemisel, lapitehnikas pisiesemete valmistamisel. Enne pistete harjutamist kinnistatakse ka eeloskusi kuidas panna niiti nõela taha, kuidas teha sõlme, jne.

Lihtsat juurdelõikust (kotid, põlled, rätikud, linikud, lihtsa tegumoega kerged rõivad) ja detailide ühendamist traageldamise, hiljem püsiõmbluste ja pistete abil (masinapiste, salapiste).

Koolis õpitu jätkuna õmmeldakse mänguasju (loomi ja nukke), eelnevalt joonistades, siis kujundades ise lõike, lõpuks õmmeldes. Samuti õpitakse õmblema susse, kujundades moe, tõmmates materjali liistule, hiljem õmmeldes.

Teisel ja kolmandal aastal õpitakse ka masinaga õmblema, võimaluse korral alustatakse mehhaanilise jalaga vändatava masinaga. See arendab käte ja jalgade koostööd, samal ajal on käed vabad õmblustöö sättimiseks. Samuti on siin lihtne reguleerida õmblemise tempot. Hiljem võivad lisanduda ka käsitsi vändatav või elektriga töötav masin. Masinaga võib õmmelda näiteks voodilinu või padjapüüre, kus on näha, et masin aitab pikki sirgeid õmblusi kiiremini teha.

 

Õmblemise juurde lisandub ka tikkimispistete õppimine. Õmmeldud esemeid saab kaunistada eelpistes, sämppistes, ristpistes või mõnes muus lihtsama teostusviisiga pistes. Et tikkimine on peaaegu alati esemete kaunistamine, siis planeeritakse sellele küllaldaselt aega, samuti joonistatakse ise mitu varianti mustreid ja kavandeid. Suur tikkimistöö, näiteks vaip, padi või laualina sobib ka hästi kooli lõputööks. Tikkimist saab teha väga erinevatel raskusastmetel, ka varieerides lõnga ja alusmaterjali jämedust.

 

2.1.2. Kangaste kujundamine

on väga loominguline ja põnev protsess. Kangaid saab värvida nii taimevärvide kui ka tööstusvärvide abil, kasutades erinevaid tehnikaid .  Levinumad neist on sidumisbatika, vahabatika ja kangaste trükkimine. Nii valmivad kangad kardinateks, linikuteks, põlledeks, kleitideks. Samuti annab palju võimalusi siidimaal, kus lihtsaimad võtted on niiskele siidile pealemaalimine ja soolatehnika. Siidimaal on koolis õpitud värviõpetusega tihedas seostes, ning oma olemuselt meenutabki ta akvarellmaali.

 

Õpitakse:

Tundma erinevaid, värvimiseks sobivaid kangaid,

riide ettevalmistamist, triikimist, kinnisidumist, vahabatika puhul vaha pealekandmist,

kanga värvi ettevalmistamistamist, nt. puukoortest tõmmise keetmist,

värvimist, keetmist, kinnitamist, loputamist, kuivatamist,

viimistlustööd (nt. lisamaalimine, vaha väljatriikimine),

trükkimist , siidimaali ja vahabatika puhul õpitakse esmalt ka materjali raamile kinnitamist.  Nende tööde juures harjutatakse ka erioskusi, trükipressi, vaha , siidimaalipintslite ning muu eritehnikateks vajaliku kasutamist (sool, gutta). Siidimaali juures õpitakse  materjali kinnitama aurutamise või triikimise teel.

 

2.1.3. Punumine, kudumine, heegeldamine, viltimine

Punumises saab nöörist, ka lihtsaid sõlmi ja seoseid kasutades valmistada matte, lillehoidjaid, vöösid. Kasutades peenemaid lõngu saab teha järjehoidjaid ja ehispaelu. Nööriga punumine võib  ka siis mõnel puhul õnnestuda, kui õpilane ei suuda hoida vardaid või heegelnõela, sest siin on põhiliseks töövahendiks tema enda sõrmed. Et punumine, samuti kudumine ja heegeldamine on tihedas seoses ühendamise, põimimise ja tähelepanu hoidmisega, toetab ta koondavaid jõude ka lapses eneses.

 

Õpitakse:

Erinevaid seoseid ja sõlmi;

Mõõtma välja punumiseks sobiva pikkusega nööre ja lõngu;

Nööride ja lõngade põimimist, sõlmimist ja muul viisil, nt. kasutades puupärleid, ühendamist;

Neid oskusi kasutades tervikliku eseme valmistamist ja viimistlemist.

 

Kudumise puhul õpitakse esmalt suurte  näitvarraste hoidmist kahe käega. Kindel töövahendi hoidmine on  alus töö edasiseks õnnestumiseks. Esmalt harjutatakse silmuste ülesloomist varrastele ning parempidi silmustega kudumist. Selles tehnikas valmistatakse ka esimesed lihtsad esemed nt, sall, pajalapid. (Hiljem õpitakse looma silmuseid ka neljale vardale, ning nüüd saab samu kudumisvõtteid rakendada ringselt kududes.)

Seejärel õpitakse ka pahempidi silmuseid ning hakatakse neid parempidi silmustega tasapisi kombineerima. Nüüd saab kududa erinevaid soonikkoes pindu ning veel edasine sammuna palmikuid. Kudumises on võimalik õppida ka väga erinevaid kaunistusvõtteid, samuti kasvatamis ja kahandamisvõtteid, lähtutakse siiski sellest, et õpilane saaks tööga võimalikult iseseisvalt hakkama ja suudaks parandada ka tekkinud vead.

Hiljem saab kududa ka mustriga mitut värvi lõngaga. Mustreid õpitakse ise koostama ning ka valmis mustreid lugema. Mustriga saab samuti kududa ka mänguasju.

Ideaalis peaks õpilane kindlasti tulema toime ka lihtsa labakinda ning soki kudumisega. Need on väga vajalikud oskused tulevikuks, samuti head töövõimalused.

 

Heegeldamises

õpitakse heegelnõela käes hoidmist, tähtis on teise käe sõrmedega lõnga piisavalt pingul hoida. Nagu kudumise puhul vardaid, õpitakse leidma heegeldusmaterjalile sobiva suurusega heegelnõela. Esimesed õpitavad silmused on kinnissilmused, millega  on lihtsaim heegeldada ringselt. Nii saab valmistada teekannu soojendaja, flöödikoti, pinali. Kui juurde on õpitud ka õhksilmused, saab ringselt heegeldada pajalappe ning mütse. Hiljem (teisel, kolmandal aastal) võib lisanduda sammaste pool, ühekordse, kahekordse ja ristsamba õppimine. Kõiki neid kombineerides on lisaks tarbeesemetele võimalik heegeldada ka ilusaid kaunistusi, kraesid ning linikuid, samuti villast lõnga kasutades tekke, susse ja muud.

 

Viltimine

on protsessilt lihtne, samas väga eriline töö. Vormitust materjalist sünnib midagi uut. Villa niisutamise ja seebiga hõõrumise tulemusena kihid haakuvad ja nii saab kujundada vildist palle, mänguasju, susse. Viltimisliigutus on kordav, rütmiline ja mõjub tasakaalustavalt. Kasutades nii värvilist kui valget lambavilla, saab kujundada mustrilist pinda.

 

Õpitakse:

valmistama ette viltimiseks vajalikke vahendeid ( paraja soojusega vesi, seep, töökoht);

kraasima sobiva tihedusega villa;

villakihtide üksteise peale paigutamist, vastavalt esemele, mida kujundatakse;

samuti värvide sobitamist;

seebiga hõõrumist, kuivatamist, eseme viimistlemist.

 

 

 2.2. Savitöö

 

Kui koolis modelleeriti savist  kunstilisel eesmärgil, õpiti materjali tundma, siis käsitöökool võtab lisaks suuna tarbekunstile, savist nõude, ehete ja muude esemete valmistamisele. Nüüd tuleb lisaks käsitsi voolimise võtetele õppida ka pottsepakedral nõu vormimist, selle glasuurimist ja veekindlaks muutmist põletamise teel. Valmistatud esemeid saab ka erineval viisil kaunistada, kasutades pealemaalimist.

 

Savist esemete valmistamise võimalusi:

Valamine. Vedel (rõõsa koore konsistents) lobri valatakse kipsvormidesse. Kipsvorm imab vett endasse ja pinnale koguneb savikiht. Paraja paksuse saavutanud, valatakse ülejäänud lobri välja. See on mugav paljude ühesuguste esemete tegemiseks.

Ülesehitamise võimalused:

1.Veeretatakse savivorstikesed ja laotakse üksteise peale. Seejärel vahed tasandatakse.

2.Väikeste tükkide üksteise peale ladumine, kuni saavutatakse soovitud paksus ja kuju.

3.Modelleeritakse savist kuju, sellelt võetakse kipsvorm. Pärast kasvatatakse kipsvormi sisepinnale ühtlase paksusega keraamilise savi kiht. Kipsvorm eemaldadakse ja viimistletakse eseme pind.

4.Savi rullitakse ühtlase kihina siledale kipsist alusele, lõigatakse sobiva kujuga vormid, tõstetakse nad kokku ja liidetakse vedela lobriga. See on pinnalaotuse põhimõte.

 

Kedral  vormimine.

Põletada on võimalik spetsiaalses keraamikapõletusahjus, maakividest või telliskividest laotud suuremas puuküttega ahjus või saviseguse maa sisse kaevatud (70x70x70) augus.

Kipsist vormide võtmine:

Väga pehmesse anumasse (poolik kummipall vms.) võetakse soovitavast lõppkogusest poole jagu vett. Sinna tuleb läbi sõela vähehaaval, tükke vältides sõristada kipsipulbrit, seda pidevalt segades, ja kindlasti õhumulle vältides.10%- hapukoore  konsistents on paras.

 

Õpitakse: Savinõude valmistamist vastavalt lapse võimetele , lähtudes ülalpoolloetletud valmistusviisidest. Valmis nõude viimistlemist, kaunistamist , pakkimist.

 

2.3. Kangakudumine

 

Kangakudumine innustab õpilasi julgelt kaasa lööma oma elukeskkonna kujundamisel. Telgedel kudumine ja sellega seotud tööd on põimunud eesti rahvakultuuriga. Õpilasele saavad omaseks lauludes kuuldud sõnad (“Veere värten”) ning nüüd õpitakse esiemade tarkust ise ellu rakendama. Kangakudumise õppimist on alustatud juba põhikoolis ja nüüd jätkub omandatu kinnistamine ja süvendamine. Telgedel kudumine arendab hästi käte ja jalgade koostööd, samuti saab õpilane kinnistada põhiainetes õpitut, nt. matemaatikas loendamine, ruumisuundade tundmine, lihtne jagamine. Töö nõuab ka palju püsivust ja tähelepanu. Värve omavahel sobitades areneb ilumeel.

 

Õpitakse:

Ettevalmistustöödena materjali lõikamine kääridega, lõnga kerimine ja haspeldamine(vihtide tegemine), poolide tegemine;

Vokiga töötamine, lõnga korrutamine, edasijõudnutel ka ketramine, efektlõnga tegemine

Vaipade ja linikute kavandite tegemine, materjali mõõtmine;

Abitööd kangakudumise ettevalmistamisel (käärimine, kanga ülesvedu teljele, niietamine, sukkapanemine, siduse tegemine);

Kudumisel kootud triibu mõõtmine mõõduriba järgi;

Erinevatel telgedel kudumine (lauateljed, maateljed, kirikangasteljed), matemaatikas õpitu (loendamine) rakendamine niisvarbade tõstmisel, tallamisel käte ja jalgade koostöö kujundamine, kanga pingutamine, telgedel kanga edasilaskmine;

Vaipade, edasijõudnutel ka linikute viimistlustööd (narmaste sõlmimine, liniku palistus, heegelnõelaga lõngaotste sissetõmbamine);

Lisatehnikad (taimevaipade tegemine, kaaspõime, villpõime, edasijõudnutel  gobelään ja pindpõime) ja nendega kaasnevad tööd (lehtede ribastamine, villa kraasimine).

 

2.4.    Puutöö

 

Käsitöökoolis õpitav puutöö jätkab otseselt põhikooli puutöötundides omandatu  täiustamist ja edasiarendamist. Võimalikult palju üritatakse siiski kasutada käsitsitegemist, sest nõnda säilib õpilasel tööprotsessiga ja seeläbi ka iseendaga tugevam, hingelisem kontakt. Näideteks oleksid käsitsi lihvimine, peitliga õõnestamine, treimine jalaga vändataval treipingil. Puutöö algab aga hea suhte loomisest veel elava, kasvava puuga. Käiakse metsas, õpitakse puid vaatlema ja tundma. Alles hiljem nähakse erinevaid puite kui palju võimalusi andvaid materjale. Lihtsategi muusikainstrumentide valmistamisel on näiteks kogetav  puitude erinev kvaliteet, mida on kuulda pilli kõlas.

 

Õpitakse:

Lihtsate puidust vormide (nt. mänguasjad, köögis vajaminevad riistad, muusikas kasutatavad rütmipillid, ka ehisdetailid nt. mööblile, küünlajalad )noaga vestmist, mis koosneb juba paljudest oskustest: liigutuse õige suunamine endast väljapoole, erineva intensiivsusega puuvoolimine, vormi hoidmine jne. (edasijõudnud saavad rakendada voolimisoskusi luues liikuvaid mänguasju;

 

Saagimist, lihvimist , puidu lõhestamist ja liimimist, neid oskusi kasutama ka materjali ettevalmistamisel ja viimistlemisel, valmistatakse lõikelaudu, pesakaste, pannilabidaid, kuumanõu aluseid, ja ka lihtsalt saetakse ja lõhutakse küttepuid. Vineersae abil saab teha ka veel peenemaid töid, näiteks valmistada puidust ehteid ja pisematele nukumööblit;

 

Töötamist tavalisel puutööpingil, hööveldamist, puidu koorimist , õõnesvormide kujundamist peitli abil. (neid oskusi rakendatakse lihtsa mööbli ning kausside, karpide ning lihtsama kujuga muusikainstrumentide valmistamisel);

Töötamist treipingil, küünlajalgade, toolijalgade ja muu kunstipärane treimist;

Lisaoskuseid - puurimist, detailide ühendamist naelte ja tappide abil (omaette töö võib olla ka puutööst ülejääva saepuru, klotside, liistude sorteerimine ja pakkimine, millist materjali saab kasutada nt. koolis klassiõpetaja)

 

 

2.5.    Kodundus

 

Köök on kodus koht, kuhu alati armastatakse koguneda. Ta on nagu maja süda. Seda soojust püütakse ka kodundust õppides ja õpetades alles hoida.

Kodundus jaguneb toiduvalmistamiseks (sealhulgas lauakatmine ja lauakombed), koristustöödeks (erinevate ruumide koristamine, lähtudes kodu koristamisest) ja teisteks üldtuntud majapidamistöödeks (nt. pesupesemine, triikimine). Kodunduse kaudu rõhutatakse ka veelkord enese eest hoolitsemise tähtsust (isiklik hügieen).

Kodunduses õpitud oskused peaksid üldjoontes olema piisavad iseenesega toimetulekuks, kuid see sõltub konkreetsest õpilasest. Võib olla ka võimalik, et õpilane saab tulevikus olla köögitöölise abi või töötada koristaja abilisena.

Õppimisel jälgitakse, et õpilane teeks kogu tööprotsessi läbi algusest lõpuni, ehkki see võib võtta üsnagi palju aega. Kodumasinad võidakse appi võtta siis kui selle järele on tõepoolest vajadus (nt suured kogused), kuid üldiselt peab töö põhiolemus (nt. pesupesemisel) olema selge ka  käsitsi töötades. Õppimine on alguses üks-ühele õpetajaga, hiljem võib rakendada ka grupitööd.

Kodundusega haakub samuti tähtpäevade tähistamine, vastavad toidud, ruumide kaunistamine jne.

 

Koristustöödes õpitakse:

Erinevate põrandate puhastamist, kasutades lappe, harju, moppe, tolmuimejat, vaipade kloppimist, akende pesemist, tolmupühkimist, esemete korrastamist.

Õpitakse tundma ka põhilisi puhastusvahendeid ja ruumide õhutamist. Siia haakub ka majaümbruse koristamine, lehtede riisumine jne.;

 

Teistes majapidamistöödes õpitakse pesupesemist  ja kuivatamist, samuti pesu triikimist, tärgeldamist ja pressimist. Oluline on teadvustada, et erinevad materjalid nõuavad erinevat tegutsemisviisi, samuti tuleb õigesti valida pesuvahendid ja kogus. Õpetatakse lugema riietel olevaid pesupesemise ja triikimise tingmärke. Neid oskusi praktiseeritakse nii kooli kodundusklassis kui praktikal olles;

Toalillede eest hoolitsemist,  kastmist ja tolmupühkimist.

 

Kokanduses õpitakse:

Toiduvalmistamise põhialuseid. Esmalt tutvutakse sellega, millised on põhilised toiduained, mida me igapäevaselt kasutame, millised on valmistamise viisid (toortoit, praadimine, keetmine, küpsetamine, aurutamine). Ühiselt arutatakse, mida on erinevate toitude valmistamiseks tarvis;

Poes ja turul käimist, vajalike asjade muretsemist.

Õpetaja tutvustab töö käiku, kasutades erinevaid vahendeid (seletus, pildid, esemed) Hiljem joonistatakse töö käik ka vihikusse üles.

Õppimine võib alata lihtsate salatite valmistamisest. Õpitakse aedvilja pesema, koorima ja tükeldama (riivima, lõikuma, hakkima). Õpitakse valmistama lihtsaid kastmeid toorsalatitele. Järgneb  erinevast taignast küpsetiste valmistamine. Õpitakse tainast tegema,  segama, rullima, katma, küpsetama.

Järgneb igapäevaste põhitoitude valmistamine, sellega seotud tööde õppimine. Putrude valmistamine kuivainetest, prae lisandite (kartul, riis, aedvili) keetmine. Prae juurde õpitakse valmistama kastmeid. Nii õpitakse ka pruunistamist ja praadimist. Tehakse toite, mida lapsed eeldatavasti hiljem ka ise teha suudavad ja soovivad. Õpitakse ka jälgima, et toiduained oleksid värsked.

Valmistatakse ka puljongit ning erinevaid suppe, samuti lihtsamaid magustoite.

 

 

2.6. Vihikute valmistamine

 

 Vihikute valmistamine ja muu paperitöö (post- või jõulukaardid, kaunistused, raamatuköitmine, karpide ja pakkendite voltimine jne.)

Selleks tööks on suur praktiline vajadus, sest valgest tugevast paberist kartongiga kaetud vihikuid kasutatakse aastaringselt nii Maarja Koolis kui ka teistes waldorfkoolides ning lasteaedades. (Sellised vihikud on sobivad kasutada just lähtudes nende koolide õppekavadest, mida läbistab kunstilisus ka põhiainete õppimisel, neisse on lihtne nii kirjutada kui joonistada) Siin saab aktiivselt kasutada matemaatikas õpitut, nii mõõtmist kui loendamist, seda väga praktilisel rakenduslikul eesmärgil. Samuti kinnistub käsitöös õpitu: kääride kasutamine, õmblemine, kujundamine.

 

Õpitakse:

Mõõtma ja lõikama sobiva suurusega paberit ja kartongi;

Loendama sobivat arvu vihikulehti, nendele parajate kaante valimist;

Vihikute kokkuköitmist erinevatel viisidel (õmblemine, klammerdamine, liimimine);

Vihikule sobiva suuruse ja värvi leidmist vastavalt sellele, kuidas seda kasutama hakatakse.

 

Järgmine etapp, ka oskustelt keerulisem, oleks õppida ka köitmist, kattes kaasi erinevate dekoratiivsete materjalidega (riie, nahk, kaunistuspaber). Köidetud märkmikel, kaustikutel, ka raamatutel on juba laiem kasutusala.

Vihikute valmistamise esimestel epohhidel saadakse kätte põhioskused, hiljem lisanduvad ka kaunistusvõtted. Et vihikud näeksid ilusad välja , et ka vihikulehti oleks õige arv, nõuab see töö üsna head keskendumisvõimet ja täpsust. Seetõttu vajavad osad õpilased kindlasti ka hiljem töökojas töötades palju abistamist.

 

 

2.7. Küünalde valmistamine

 

Mesilasvahast küünalde valmistamine käsitsi on tore ja suhteliselt pikk tööprotsess. Eriliselt mõjub loodusliku vaha soojus ja lõhn. Töö erinevad lõigud on  üsna lihtsad, mistõttu osa kooli lõpetanutest võib selle tööga hakkama saada vähese abiga, samas on võimalus tegutseda ka suuremat tuge vajajatel. Et küünlaid kasutatakse sageli pidude ja pühade tähistamisel, lisab see tööle tundesoojust ja olulisust.

 

 

Õpitakse:

Soojendama ja sulatama vaha sobivale kuumusele;

Lõikama sobivaid tahinööre erineva jämeduse ja pikkusega, neid raamile kinnitama;

Raamile kinnitatud tahtide korduvat vahaga katmist erineva jämedusega küünaldel;

Küünalde viimistlemist ja pakkimist;

Kunstiliste vormidega küünalde valmistamist vahast valamise abil.

 

Raskusastmetelt on kõige keerukamad tööd nööride raamile kinnitamine, samuti kastmine, sest oluline on täpsus ja õige vahas hoidmise aeg. Seda saab arvestada planeerides tööd õppeaastate kaupa, samuti arvestades õpilase iseseisvust.

 

2.8. Aiandus

 

Aianduse õppimise kaudu tekib kogemus elusorganismide eest hoolt kandmisest. Taimede kasvatamise puhul tuleb tundlikult tajuda, millised valgus-soojus, mullastikutingimused on olulised. Samuti moodustub loodusega tihe isiklik side, mis on alus tundeelu rikkusele.

Aianduse õppimisel käsitöökoolis arvestatakse pideva töö ja õppepraktikaga Kiidjärvel asuvas Maarja Külas.

Aianduse õppimine toimub epohhidena, mis langevad põhiliste kevad- ja sügistööde perioodidele. Kui alustatakse tööga kevadel, on sellega oluline tegelda ka suvisel laagriajal (hooldustööd) ning kogeda sama töö vilju sügisel.

 

Õpitakse:

Köögiviljade kasvatamine   avamaal ja sellega seonduvad tööd:  kaevamine, mulla kobestamine, peenarde ettevalmistamine, seemnete külvamine, taimede kastmine, vajadusel taimede ettekasvatamine, harvendamine ja rohimine. Sügistöödena lisanduvad saagikoristus, sorteerimine ja säilitamine talveks. Õpitakse ka jälgima külvikalendrit. Ühe osana mullatöödest õpitakse valmistama komposti.

Taimede kasvatamine kasvuhoones. Istutamine, kastmine, üles sidumine, kobestamine.

Tööd puuvilja ja marjaaias. Tuntud viljapuude ja marjapõõsaste tundmaõppimine. Puude ja põõsaste istutamine, kastmine. Puude ja põõsaste aluste kaevamine, noorte puude külmakaitse talvel (sissemähkimine). Taimede paljundamine pistikute abil. Saagi koristamine, hoidiste tegemine.

Iluaiandus. Erinevate lillede, heki ja ilupõõsaste tundmaõppimine. Lillede istutamine, külvamine. Sobivad koha ja värvivalikud. Ilusate peenarde ja kiviktaimla kujundamine. Heki pügamine. Toalillede hooldamine.

Ravimtaimede tundmaõppimine, korjamine, kuivatamine, pakkimine.

Lilleseadete valmistamine pidupäevadeks. Taimede kuivatamine, kogumine. Taimevaipade punumine, kimpude valmistamine, jõulukroonide meisterdamine.

Aiatööriistade korrashoid.

 

2.9.Metallitöö

 

Metallitöö võimaldab õpilastele tutvuda erinevate metallide omapäraga nende kujundamisel. Metalli soojendamine, sepistamine, lõikamine ning pindade töötlemine nõuavad ettevaatust, tähelepanu, jõudu ja püsivust, samas mõjub see õpilastele tihti väga innustavalt. Kooli raames saame praegu peamiselt teha vasetööd.

 

Vasetöös õpitakse:

Pehme ettelõigatud vaskplekist esemete sepistamist puunuiaga ja haamriga ning selle poleerimist (kausid, lihtsad küünlajalad, raamatuhoidjad jne.);

Valmistatavate esemete kujundamist ja plekist väljalõikamist;

Esemete kuumutamist ja pehmendamist;

Jootmist;

Keerukamate esemete valmistamist (väiksed kruusid või vaasid, rippuvad küünlajalad, ehted jms.);

Tööriistade kästlemist ja hooldamist;

Teooriat (metallide päritolu, ajaloolised teadmised, omadused jne.)

 

3.     AINEKAVADE ALUSED

 

 

Lisaks praktilistele käsitööoskustele (toimetulekukooli riikliku õppekava tööversioonis tähistatakse neid aineid üldnimetusega eluõpetus) on oluline säilitada elementaarsed teadmised ka emakeeles, matemaatikas/geomeetrias, ning olustikuõpetuses, mis sisaldab maateaduse, ajaloo, kultuuriloo, ning bioloogia elemente.

Käsitöökoolis lähtutakse nagu põhikooliski ravipedagoogikast, mille aluseks on kogu inimterviku kaasamine õppeprotsessi, arvestades iga õpilase arenguspetsiifikat. Õppeainetega tegeldakse nii kogemuslik-emotsionaalsel kui intellektuaalsel tasandil.

Õppeaine oma spetsiifikaga ja õppimine ise peaks pakkuma õpilasele elamusi ja jätkuvalt tekitama õppimise vastu huvi. Sellest lähtuvalt seostatakse aineid üksteisega ja neis on läbiv kunstiline element. Samas on oluline, et õpitavat saaks praktilises elus rakendada ning seetõttu on ainekavas ka palju igapäevaelus toimetulekut toetavat ja sotsiaalseid oskusi täiendavaid ülesandeid.  (matemaatikas nt. praktiline arvutamine lauakatmisel,  emakeeles aga  nt. töösituatsioonides vajaliku harjutamine, suhtlemine, instruktsioonide mõistmine)

Käsitöökoolis jätkuvad üldosas samad õppeained, mis põhikooliski ja nende õppimine toimub tsükli-ehk epohhiõppena, et tagada piisav süvenemine. Samal ajal kasutatakse neid teadmisi igapäevastes töökodade harjutustundides (käsitöökooli põhiõppeained) ka kunstilistes ainetes toimub igapäevane harjutamine.

Üldaineteks on käsitöökoolis emakeel, matemaatika, olustikuõpetus, kunstiõpetus, kehaline kasvatus, muusika ja eetika)

(Olustikuõpetuse eesmärk on, et õpilane saaks hoida end ühenduses maailmas toimuvaga ja luua sellega isikliku suhte, olles seeläbi aktiivne. Selles aines sisaldub elemente loodusteadustest, ajaloost, kultuuriloost. Läbi selle aine peaks õpilaseni jõudma mitmekülgseid teadmisi eriunevatest eluvaldkondadest.

Kunstilised ained (maalimine, joonistamine, voolimine, laulmine ja muusika, võimlemine ja rahvatants) aitavad õpilastes alal hoida loomingurõõmu, siin saab jätkuvalt, nüüd küll juba suuremal iseseisvusastmel rakendada koolis õpitud oskusi.

 

Ka käsitöökoolis saavad õpilased nende arengut toetavat abi terapeutidelt.

 

 

3.1. Üldained Käsitöökooli õpilastele

 

3.1.1. Emakeel

 

Emakeeles väljendub rahvuse omapära ja hing. Igal keel on ainukordne ja keele õppimine pakub kunstilist elamust. Läbi keele kanduvad meieni rahvatraditsioonid.

 Samal ajal on emakeel suhtlemise ja õppimise vahend, emakeelest sõltub kõikide õppeainete omandamine. Käsitöökooli õpilasel on vajalik saavutada kindlustunne, et ta suudab end igapäevases elus arusaadavaks teha, samuti osata suhelda tööolukordades.

 

Töö toimub järgnevates suundades:

1. Kõnearenduslik töö

Toimuvad vestlused ümbritsevast elust, läbi selle toimub sõnavara laiendamine ja rikastamine. Rõhutatakse õpilaste enda aktiivset osalust. Jätkuvalt tehakse tööd ka kõne selge häälduse ja ilmekuse osas, kasutades hääldusharjutusi, lühitekste, laule ja luuletusi.

Kõnetutel õpilastel toimub jätkuv suhtlemise õppimine alternatiivkommunikatsiooni meetodite abil (viiped, pildid, piktogrammid)

2. Lugemine ja kirjutamine

Lugemise all mõistetakse siin ka näiteks piltinstruktsioonidest arusaamist ja nende abil oma tegevuse planeerimist. Õpilased, kes ei loe, võivad õppida töö käiku lugema näiteks piktogramm- või pildiseeria abil, nt kasvõi toiduretsepte kodunduses.

Enamikul lastest on aga ka põhikooli jooksul teatud määral omandatud lugemine ja kirjutamine. Neid oskusi süvendatakse vastavalt laste võimetele. Oluline on tööjuhiste lugemine, osadel õpilastel ka terviksõnameetodil äratundmine. Vajalik on ka lühiteadete jätmise oskus, märksõnade ülestähendamise oskus. Samuti oma nime ja aadressi kirjutamine, lihtsa avalduse, palve või muu kirja koostamine. Õpitakse lugema ka hoiatussilte ja märke (arst, politsei, apteek jne.) Kinnistatakse aastaaegade, kuude ja nädalapäevade nimetused, ööpäeva osad.

3. Luule ja kirjandusega tutvumine, selle kogemine läbi kuulamise, võimaluse korral loetakse ka ise lihtsamaid palu. Siin õpitut võib rakendada, esinedes luuletuste või näidenditega nt. koolipidudel.

 

 

3.1.2. Matemaatika/geomeetria

 

Matemaatikat (k.a. geomeetriat) vajab käsitöökooli õpilane iga päev. Seda rakendatakse nii töökodades õppides, toimetulekuoskuste (nt. lauakatmine, ühistranspordi kasutamine jne.) omandamisel.

 Hulkadega tegelemine, nende eraldamine ja eristamine erinevate tunnuste alusel ning vormide ja suhete tajumine on elementaarmatemaatika ja geomeetria osad, mida käsitöökooli õpilane vajab kasvõi materjali valimisel ja sorteerimisel. Kui suurte arvude käsitlemine on võimalik, see sõltub konkreetsetest õpilastest. Kinnistuma peaks 10 piires arvutamine. Jätkuvalt loendatakse kalendris kuupäevi. Õpitakse ära tundma oma kodumaja, korteri numbrit, bussi numbrit. Edasijõudnutel kinnistatakse 100 piires arvutamise oskust, lähtudes õpilase võimetest. Endiselt kasutatakse palju naturaalset näitlikustamist, praktiline arvutamine kantakse üle töösituatsioonidesse, näiteks kangakudumisel tallalaudade vajutamine vastavalt arvulisele skeemile. Väga suurt rõhku pööratakse kellatundmisele, sest nii kodunduses, savitöös kui mujal on tööprotsessiga paralleelselt väga oluline jälgida selleks kulunud aega. Kella õpitakse tundma, lisades selle numbrilauale tegevuspilte, samuti võib kasutada aja kulu mõõtmiseks näiteks liivakella. Õpitakse kasutama ka äratus  ja meeldetuletuskella.

Matemaatikas tegeletakse jätkuvalt ka mõõt- ja kaaluühikutega, mõlematega läbi praktilise tegevuse. Õpitakse kasutama joonlaudu, mõõdulinte, mõõdutopsikuid jne. Praktiseeritakse rahatähtede tundmist koos  poeskäikudega, õpitakse koostama eelarvet, oma raha planeerima. Käsitlekse ka geomeetrilisi kujundeid, joonistades ja uurides nende omadusi ning omavahelisi suhteid.

 

 

3.1.3. Olustikuõpetus

 

Olustikuõpetus sisaldab teadmisi erinevatest valdkondadest. Nii saab õpilane end jätkuvalt maailmaga siduda, vaadeldes, selle üle mõeldes ja seoseid luues (maailmast jätkuvalt tuleva info põhjal) ja ümbritsevaga paremini suhtestudes. Elu kui protsess on väga mitmekesine ja olustikuõpetus omab nii tutvustavat kui toimetulekut toetavat eesmärki. Täpsemalt jaotub õpitav järgnevalt:

Maateaduse elemendid:

Eesti maakonnad ja linnad, pealinn. Eesti füüsiline geograafia. Saared, veestik, taimestik ja loomastik. Oma kodukoha ümbruse tundmine, linnas orienteerumine. Ilmastik, aastaajad. Keskkonnasäästlik eluviis, loodushoid.

Üldised teadmised maailma füüsilisest geograafiast, mandrid, maailmajaod, tähtsamad riigid. Inimeste tegevusalad lähtudes looduslikest tingimustest ja maa ökosüsteemist.

Kultuurloo elemendid:

Rahvakalendri tähtpäevad ja pühad. Jutustused maailma ja Eesti ajaloost ning kultuuriloost. Tutvumine olemasolevate kunstiväärtustega, linnaekskursioonid, muuseumid, näitused, kontserdid.

Bioloogia elemendid:

Ümbritseva looduse ja inimese organismi tundmaõppimine. Seos inimese enda hingeliste seisunditega ning tema tegevusega looduses (aiandusega).

Perekonnaõpetuse  ja tervisekasvatuse elemendid:

Kodu ja perekond. Kuidas lahendada probleeme elades perekonnas või kommuunis. Suguvõsa ja sugulased. Päeva ja nädalarütm. Inimese keha tundmaõppimine ja hügieen. Tervislikud eluviisid ja toitumine, spordialade tutvustus. Esmaabi kodus ja matkal.

Füüsika ja keemia elemendid:

Nähtused keemias ja füüsikas, mis on seotud ümbritseva eluga ja ka teiste õppeainetega, näiteks värviõpetusega maalimises. Protsessid looduses. Vee soojenemine, külmenemine, keemine, ainete erinevad olekud. Ohutus veekogude ääres. Tuli ja selle omadused. Ohutus äikese korral. Olmekeemia kasutamine ja ohutus.

 

 

3.2. Kunstiõpetus

 

Kunstiline tegevus apelleerib inimesele tervikuna. Ta  toimib tundeelus kaasa, kujutab ette mis tuleb või järgneb ja haarab sellesse oma enda tegevuse. Kunst väljendub püüdluses luua midagi sellist, mis väljendab igas oma üksikosas terviku laadi ning kajastab oma tervikus osade eripära. Seda saab noor inimene harjutada, leides õige vahekorra sellega, mis temast endast tuleb ja mis teda mõjutab. Kujutavas kunstis harjutatakse suhet objektiga, “ajakunstides” lisandub objektile ka suhe teiste inimestega. Kunstiline tegevus puudutab nii sisemist hingemaailma kui ka välist rakendust (sündiv kunstiteos), kuid ei ole nende suhtes sundseisus. Kunstiline tegevus annab pigem vaba mänguruumi nende kahe vahele. Sellega on tal oluline vahendajaroll noorte sotsialiseerumisprotsessis ja rehabilitatsioonis.

 

 

3.2.1. Kujutavad kunstid

(voolimine, maalimine, joonistamine, vormijoonistus, arhitektuur)

Jätkatakse algkoolis õpitut, selle sisu süvendades. Käsitletakse üle kunsti põhivõtteid , tuues esile nende objektiivsed omapärad ja seadused (õõnes ja kumerus, soojad ja külmad värvitoonid, perspektiiv ja kompositsioon, sirgjoonte ja ümarjoonte dünaamika, jne). Apelleeritakse ühe rohkem õpilaste enda kujunemisjõududele, küsides mida ta ise plaanib sellega teha ja mis see teatud teema temalt nõuab. Seostatakse erinevad kunste üksteisega, tehes näiteks voolitud objektist mustvalge joonistuse ning sellest omakorda mitmevärvilise akvarelli. Ained seondatakse tihedaslt kunstiajalooga.

 

Teema näited:

voolimine

platoonilised kujud

magavad-, ärkavad-, kuulavad-, andvad ja vastuvõtvad kujud

inimkuju ja portree

maalimine

maastiku meeleolud

värviperspektiiv

hingelised meeleolud, loomad maastikus

inimportree

joonistamine

perspektiiv

tuntud teoste kopeerimine

kompositsiooniharjutused

vormijoonistus

vabakäelisete vormide seostamine geomeetriliste printsiipidega

rakenduslikud kujundus (logod jmt.)

keerulisemate põimingute, sõlmede ja pitserkujude kopeerimine ja kujundamine

arhitektuur

kandvad ja toetavad printsiibid ehituses

ruumide suhtmõõtmed ja meeleolu

arhitektuur kui integreeriv kunst

majade ja ehitusobjektide kunstipärane funktsionaalsus

makettide plastitseerimine, joonistamine ja meisterdamine

 

 

3.2.2. “Ajakunstid”

(muusika, retsitatioon ja lavakunst, tants ja eurütmia)

Ajakunstid seonduvad end tugevasti aasta sündmuste tähistamisega ja täidavad sotsiaalset funktsiooni. Samas võimaldavad nad palju elemente hingeliselt läbi elada ja seedida seda, mis on kognitiivselt raskesti väljendatav.

Käsitöökoolis jätkatakse ja süvendakse põhikoolis tehtut.

 

Teemanäited:

Muusikas harjutatakse pillide mängimist orkestrivormis, mitmehäälsed laulud ja nootide käsitlus, suurteoste motiivid ja improvisatsioon. Retsiteeritakse teiste ainetega seonduvad tekste, nii lihtsemate- kuiga suurteoste luuletusi, tehakse regulaarselt kõneharjutusi.

Lavastatakse väiksemaid ja suuremaid draamatilisi teoseid eriprojektidena, koostöös teiste klassidega.

Tantsitakse rahva- ning seltskonnatantse elava muusika saatel.

Eurütmias* tehakse lihtsamaid muusikaga või tekstidega seonduvad liikumisvorme ning rütmilisi harjutusi   

* kuna koolis puudub veel välja koolitatud eurütmiaõpetaja, on ainult minimaalne programm praegu teostatav.

 

 

3.2.3. Kehaline kasvatus

(Kehaline kasvatus üldainena käsitöökooli raames)

 

Käsitöökooli I aasta.

Jätkatakse 9 klassi õppesisu. Jõu rõhutamine poistel, kauni rühi ja plastilise liikumise kujundamine tüdrukutel.

Riistvõimlemine: rõhutada jõuharjutusi ning liigutuste teadlikku juhtimist.

Kergejõustik:    pikamaajooks, hüppetehnikate õppimine, kuulitõuge.

Sportmängud:   tähtsamate reeglite valdamine. Korvpall, käsipall, võrkpall.

Elementaarjõudude kogemiseks veel ka maadlemise variatsioonid.

 

Teisel poolaastal lisanduvad tegevused, mis peaksid veelgi täiendama kehalist osavust s.t teadlikku liigutuste valitsemist.

Riistvõimlemine: höör, kukerpallid, salto, hüppejõudude valitsemine enese hooga ja hoolaualt. Batuud.

Kergejõustik:    sprint, tõkkejooks. Kõrgus- ja teivashüpe. Kettaheide.

Sportmängud:   tennis, sulgpall, maahoki.

Talvised spordialad: suusatamine, uisutamine, kelgutamine. Jätkub läbi kolme õppeaasta.

 

 

Käsitöökooli II aasta.

Jätkatakse I aasta tegemisi.

Noored peavad vähehaaval hakkama üle võtma vastutust oma kehalise- ja sportliku tegevuse eest.

Võimlemises ja riistvõimlemises harjutuskavade esitamine.

Kergejõustik:    omandatud tehnika parandamine. Lisanduvad kolmikhüpe, odavise, vibulaskmine.

Sportmängud:   korvpall, käsipall, hoki, võrkpall, sulgpall. Arutada koosmängu ning mängude taktikalisi käike. Planeerimine.

Koolitundide järgselt alustavad väikesed treeninggrupid:             *judo

                                                                                                 *ratsutamine

 

Käsitöökooli III aasta.

Jätkatakse II aasta tegemisi.

Inimkeha on täielikult väljakujunenud. On tekkinud individuaalsed liigutused, seega ka individuaalsed liikumiselamused. Kõikides valdkondades anda tuge ja võimalusi parandada noorte oskusi ja saavutusvõimet. Eelneva mitmekülgsuse alusel võib nüüd individuaalne spetsialiseerumine aidata üle võtta vastutust  oma liikumise eest.

 

 

3.2.4. Eetika (suhtluskunst)

 

Iga inimene puutub oma elus kokku olemuslike küsimustega, millele tal tuleb leida vastuseid, mis annaksid usalduse elu vastu, elujõu ja elurõõmu. Ka õpilastele tuleb anda selleks vastavaid aluseid, mis toetaksid neid täiskasvanutena.

Toimuvad vestlused erinevatel elu- ja hingesügavusi puudutavatel teemadel, mis on vajadusel seostatud jutustustega teiste või enda eluloost. Arendatakse suhtlusoskust, et erinevate eluliste teemadega suudetaks ümber käia. Selleks tuleb luua võimalused, et oma arvamuste üle arutleda, vajadusel neid vaidlustada, õppida oma intiimsemaid tundeid ja probleeme sõnastama.

Arutletavad teemad tuleb noorte enda reaaleluga (ka hingeeluga) seostada. Need teemad peaksid puudutama moraalseid ning religioosseid väärtusi, raskeid haigusi ja õnnetusi, sündi ja surma, tänu- ja viha tundeid, jms. Samuti käsitlused maailma sündmustest, enda ja teiste mineviku ja tuleviku kujutlustest.

Eetiliste küsimuste käsitlemisel on esmastähtis meelelaad, kuidas me neile teemadele läheneme ja kuidas me hingeliselt end sellega seostame. See tingib tundide läbiviimisel vastava ettevalmistuse, mis arvestab nii kohta kui ka aega.