Mardipäevast

11. nov  liis.vahtra. Kommentaarid: 0
Sellel kolmapäeval, 10. novembril pidasime koolis traditsioonilist mardipäeva-pidu. Peost kirjutas meie VI klassi õpetaja Eva Kitsnik.

Mardipäev on tänini elav rahvakalendri tähtpäev. Eeskätt teame seda mardisantide ehk martide ringijooksmise tõttu. Veel 20. sajandi alguses jooksid marti pigem noormehed. Tüüpilised olid tumedasse riietatud mardid, kelle tulek tõi kaasa viljaõnne. Varem on see olnud päev, mil tuli mõistatada ja mida peeti hingedeajaga kokkukuuluvaks – hinged tulid koju, mardipäev lõpetas hingedeaja.


Mardipäev on Tours’i piiskop Martinuse surmapäev. Püha Martinust kujutatakse enamasti noore sõjamehena. Legendi järgi kohanud ta Gallias alasti kerjust, lõiganud oma keebi pooleks ja ulatanud teise poole kerjusele. Öösel sai ta ilmutuse, et see oli hoopis Kristus, kellele ta oma mantlist poole annetas. Ilmutuse mõjul laskis ta end ristida, 371. aastal sai temast Tours’i piiskop.

Selle legendi järgi tehtud näidendi vaatamine mardipäevapeol on meie koolis traditsiooniks.


Sel aastal algas mardipäeva-pidu meil kooli koori esinemisega. Seejärel vaatasime näidendit, mille esitasid meile Tartu Waldorfkooli 5. klassi õpilased. Siis süüdati laternad ja laulu saatel algas laternatega rongkäik – esmalt ümber algklasside laste, seejärel teisele korrusele väiksesse saali. Laternavalguses ja muusikat kuulates sõime omaküpsetatud mardileiba ja jagasime seda ka kaaslastega. Mardipäeva jäävad meenutama põnevad ise- meisterdatud laternad.





Lisa kommentaar

Nimi:
E-mail:
Vastus:
Email again: